Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa kõrgeimat elupaika kirjeldatakse "Brahma-saḿhitās" sõnadega cintāmaṇi-dhāma, mis tähendab, et tegu on paigaga, kus täidetakse kõik soovid. Jumal Kṛṣṇa kõrgeim elupaik, mida tuntakse Goloka Vṛndāvanana, on täis filosoofilisest kivist ehitatud losse. Samuti asuvad seal "soovide puud", mis jagavad kõike söödavat, mida ihaldatakse. Sealseid lehmi nimetatakse surabhideks ning nad annavad piiramatus koguses piima. Selles paigas teenivad Jumalat sajad tuhanded õnnejumalannad (Lakṣmīd) ning Teda nimetatakse algseks Jumalaks ja põhjuste põhjuseks Govindaks. Jumalal on kombeks mängida Oma flööti (veṇuḿ kvaṇantam). Tema transtsendentaalne keha on kõige kütkestavam kõikides maailmades — Tema silmad on kui lootose kroonlehed ning Tema ihu on pilvede värvi. Ta on sedavõrd kütkestav, et Tema ilu ületab ka tuhandete Amorite ilu. Ta kannab safranivärvi riiet, kaela ümber on Tal lillevanik ning juustes paabulinnusulg. "Bhagavad-gītās" annab Jumal Kṛṣṇa ainult tagasihoidliku vihje Oma elupaigast Goloka Vṛndāvanast, mis on vaimse kuningriigi kõrgeim planeet, kuid "Brahma-saḿhitās" kirjeldatakse seda üksikasjalikult. Vedakirjanduses ("Kaṭha Upaniṣadis" 1.3.11) öeldakse, et Kõigekõrgema Jumala elupaigast midagi kõrgemat ei eksisteeri ning et see paik on lõplik sihtpunkt (puruṣān na paraḿ kiñcit sā kāṣṭhā paramā gatiḥ). Kui inimene jõuab Jumala elupaika, ei pea ta enam kunagi materiaalsesse maailma tagasi pöörduma. Kṛṣṇa kõrgeim elupaik ja Kṛṣṇa Ise ei erine teineteisest millegi poolest, olles omaduslikult samased. Sellel planeedil asuv Vṛndāvana, mis paikneb Delhist umbes 150 kilomeetrit kagu suunas, on selle kõrgeima, vaimses taevas asuva Goloka Vṛndāvana täpne jäljend. Kui Kṛṣṇa laskus sellele planeedile, esitas Ta Oma transtsendentaalseid mänge just selles Vṛndāvana nimelises paigas, mis hõlmab umbes 220 ruutkilomeetrit Indias, Mathurā maakonnas.