Selles värsis selgitatakse, kuidas Jumal on Oma erinevate materiaalsete ja vaimsete energiate kaudu kõikeläbiv. Kõigekõrgemat Jumalat võib esmalt tajuda Tema erinevate energiate kaudu ning sel viisil teadvustatakse Teda impersonaalselt. Nii nagu Päikese pooljumal on isiksus, keda on võimalik tajuda tema kõikeläbiva energia, päikesevalguse kaudu, nii on ka Kõigekõrgemat Jumalat, ehkki ta viibib alati Oma igaveses elupaigas, võimalik tajuda Tema erinevate kõikeläbivate energiate kaudu. Vee maitse on vee peamine omadus. Kellelegi ei meeldi juua merevett, sest selles on puhta vee maitse segunenud soolaga. Vee meeldivus põhineb maitse puhtusel ning vee puhas maitse on üks Jumala energiatest. Impersonalist tajub Jumala kohalolekut vees selle maitse kaudu, personalist aga lisaks sellele ka kiidab Jumalat selle eest, et Ta jagab inimestele janu kustutamiseks lahkelt maitsvat vett. Sellised on Jumala kohaloleku tajumise viisid. Jumala personaalse ja impersonaalse käsitluse vahel ei ole tegelikult vastuolu. Inimene, kes on teadlik Jumalast, teab, et nii impersonaalsed kui ka personaalsed arusaamad eksisteerivad üheaegselt kõiges, olemata omavahel vastuolus. Seepärast andis Jumal Caitanya meile Oma üleva õpetuse: acintya bheda ja abheda-tattva (samaaegne samasus ja erinevus).

Päikese ja Kuu valgus lähtuvad algselt brahmajyotist, mis on Jumala impersonaalne sära. Ning praṇava ehk oḿkāra transtsendentaalne heli iga vedaliku hümni alguses on pöördumine Kõigekõrgema Jumala poole. Kuna impersonalistid kardavad pöörduda Kõrgeima Jumala, Kṛṣṇa poole Tema lugematute nimedega, eelistavad nad kasutada transtsendentaalset oḿkāra heli. Ent nad ei mõista, et omkāra esindab Kṛṣṇat helina. Kṛṣṇa teadvuses käsitletav katab kõike ning see, kes omab teadmisi Kṛṣṇa teadvusest, on õnnistatud isiksus. Need, kel ei ole teadmisi Kṛṣṇast, viibivad illusioonis. Teadmised Kṛṣṇast tähendavad vabanemist ning nende puudumine orjust.