Bhagavad-gītā nii nagu see on 7.20
kāmais tais tair hṛta-jñānāḥ
prapadyante 'nya-devatāḥ
taḿ taḿ niyamam āsthāya
prakṛtyā niyatāḥ svayā
kāmaiḥ — soovide poolt; taiḥ taiḥ — erinevate;
hṛta — ära võetud; jñānāḥ — teadmised;
prapadyante — alistuvad; anya — teistele;
devatāḥ — pooljumalatele; tam tam — vastavaid;
niyamam — regulatsioone; āsthāya — järgides;
prakṛtyā — looduse poolt; niyatāḥ — kontrollile alluvad;
svayā — nende endi poolt.
TÕLGENeed, kelle arukuse on röövinud materiaalsed ihad, alistuvad
pooljumalatele ning järgivad nende teenimise reegleid vastavalt oma
loodusele.
SELGITUSNeed, kes on vabanenud kogu materiaalsest saastast, alistuvad
Kõigekõrgemale Jumalale ja asuvad Teda pühendunult teenima. Kuni inimene ei ole
materiaalsest saastast täielikult puhastunud, on ta loomult mittepühendunu.
Kuid isegi need, kes omavad materiaalseid soove ning kes otsivad kaitset
Kõigekõrgema Jumala juures, ei ole enam täielikult välise looduse mõju all.
Kuna nad püüdlevad õige eesmärgi poole, vabanevad nad aja jooksul peagi
materiaalse iha mõju alt. "Śrīmad-Bhāgavatamis" soovitatakse, et olenemata
sellest, kas inimene on puhas pühendunu ja vaba kõikidest materiaalsetest
ihadest või on ta täis materiaalseid ihasid või ihaldab vabanemist
materiaalsest saastast, peaks ta alati alistuma Vāsudevale ja teenima Teda.
"Bhāgavatamis" (2.3.10) öeldakse:
akāmaḥ sarva-kāmo vā
mokṣa-kāma udāra-dhīḥ
tīvreṇa bhakti-yogena
yajeta puruṣaḿ param
Vähem arukad inimesed, kes on kaotanud vaimse mõistmise ning kes
ihaldavad oma materiaalsete soovide kohest täitumist, pöörduvad pooljumalate
poole. Tavaliselt ei pöördu sellised inimesed Jumala Kõrgeima Isiksuse poole,
sest nad viibivad looduse madalamate
guṇade (teadmatuse ja kire) mõju all
ning kummardavad seetõttu erinevaid pooljumalaid. Järgides selleks ette nähtud
reegleid, on nad rahuldatud. Pooljumalate kummardamise ajendiks on inimeste
väiklased soovid. Pooljumalate kummardajad ei tea, kuidas jõuda kõrgeima
eesmärgini, kuid Kõigekõrgema Jumala pühendunut ei tõuka miski teelt kõrvale.
Kuna vedakirjanduses on antud soovitused erinevate jumalate kummardamiseks
erinevatel eesmärkidel (näiteks haigel inimesel soovitatakse kummardada
Päikest), siis need, kes ei ole Jumala pühendunud, arvavad, et teatud
eesmärkidel on pooljumalaid kummardada kasulikum kui Kõigekõrgemat Jumalat.
Kuid puhas pühendunu teab, et Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa on kõige valitseja.
"Caitanya-caritāmṛtas" (“di 5.142) öeldakse:
ekale īśvara kṛṣṇa, āra saba
bhṛtya. See tähendab, et ainult Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa on isand ning
kõik teised on Tema teenrid. Seepärast ei pöördu puhas pühendunu oma
materiaalsete vajaduste rahuldamiseks kunagi pooljumalate poole, vaid annab end
täielikult Kõigekõrgema Jumala kätesse, olles rahul kõigega, mis talle Jumala
poolt osaks langeb.
<<<< >>>>