Bhagavad-gītā nii nagu see on 7.19
bahūnāḿ janmanām ante
jñānavān māḿ prapadyate
vāsudevaḥ sarvam iti
sa mahātmā su-durlabhaḥ
bahūnām — paljusid; janmanām — korduvaid sünde
ja surmasid; ante — pärast; jñāna-vān — see, kes omab täielikke
teadmisi; mām — Mulle; prapadyate — alistub;
vāsudevaḥ — Jumala Isiksus, Kṛṣṇa; sarvam — kõik;
iti — niiviisi; saḥ — see; mahā-ātmā — suur hing;
su-durlabhaḥ — väga haruldane.
TÕLGEPärast paljusid sünde ja surmasid alistub see, kes tõepoolest
omab teadmisi, Minule, teades, et Mina olen kõikide põhjuste põhjus ja kõik
eksisteeriv. Selline suur hing on väga haruldane.
SELGITUSAsudes pärast paljusid, paljusid sünde pühendunud teenimise juurde
või transtsendentaalseid rituaale sooritama, võib elusolend jõuda puhta
transtsendentaalse arusaamani, et vaimse teadvustamise lõplikuks eesmärgiks on
Jumala Kõrgeim Isiksus. Vaimse teadvustamise alguses, kui inimene püüab loobuda
materiaalsetest kiindumustest, kaldub ta teatud määral impersonalismi poole,
kuid kõrgemalt arenenud inimene mõistab, et vaimses elus eksisteerivad
tegevused ning et nendeks tegevusteks on pühendunud teenimine. Seda mõistes
kiindub inimene Jumala Kõrgeimasse Isiksusse ja alistub Talle. Sellel hetkel
mõistab ta, et Jumal Śrī Kṛṣṇa armulikkus on kõik, et Tema on kõikide põhjuste
põhjus, ning et see materiaalne avaldumine ei ole Temast sõltumatu. Ta mõistab,
et materiaalne maailm on vaid vaimse mitmekesisuse moonutatud peegeldus ning et
kõik on seotud Kõigekõrgemaga, Jumal Kṛṣṇaga. Sedasi näeb ta kõike seoses
Vāsudeva ehk Śrī Kṛṣṇaga. Saavutades sellise kõikehaarava nägemuse Vāsudevast,
alistub inimene täielikult Kõigekõrgemale Jumalale, Śrī Kṛṣṇale, nähes selles
kõrgeimat eesmärki. Selliseid Jumalale alistunud suuri hingi on võimalik kohata
väga harva.
Käesolevat värssi selgitatakse hästi "Śvetāśvatara Upaniṣadi"
kolmandas peatükis (14. ja 15. värsis):
sahasra-śīrṣā puruṣaḥ
sahasrākṣaḥ sahasra-pāt
sa bhūmiḿ viśvato vṛtvā
aty-atiṣṭhad daśāńgulam
puruṣa evedaḿ sarvaḿ
yad bhūtaḿ yac ca bhavyam
utāmṛtatvasyeśāno
yad annenātirohati
"Chāndogya Upaniṣadis" (5.1.15) öeldakse:
na vai vāco na cakṣūḿṣi
na śrotrāṇi na manāḿsīty ācakṣate prāṇa iti evācakṣate prāṇo hy evaitāni
sarvāṇi bhavanti. "Elusolendi kehas ei ole olulisim tegur ei kõne-, nägemis-,
kuulmis- ega mõtlemisvõime. Kõikide tegevuste keskuseks on elu." Samamoodi on
Jumal Vāsudeva, Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Śrī Kṛṣṇa keskne elusolend
kõiges. Kehal on võime rääkida, näha, kuulda, mõelda jne, kuid need võimed on
tähtsusetud, kui neid ei kasutata seoses Kõigekõrgema Jumalaga. Ning kuna
Vāsudeva on kõikeläbiv ning kõik on Vāsudeva, alistub täielikes teadmistes
pühendunu Temale (vaata "Bhagavad-gītā" 7.17 ja 11.40).
<<<< >>>>