6. Peatükk: Dhyāna–jooga

Bhagavad-gītā nii nagu see on 6.7


jitātmanaḥ praśāntasya
paramātmā samāhitaḥ
śītoṣṇa-sukha-duḥkheṣu
tathā mānāpamānayoḥ


jita-ātmanaḥ — selle, kes on alistanud oma mõistuse; praśāntasya — kes on saavutanud sel viisil mõistust kontrollides rahu; parama-ātmā — Ülihing; samāhitaḥ — lõpuni lähenetud; śīta — külmas; uṣṇa — kuumuses; sukha — õnnes; duḥkheṣu — ja kannatustes; tathā — samuti; māna — kuulsuses; apamānayoḥ — ja kuulsusetuses.

TÕLGE

See, kes on alistanud mõistuse, on juba jõudnud Ülihingeni, sest ta on saavutanud rahu. Sellise inimese jaoks on nii õnn kui ka kannatused, kuumus ja külmus, kuulsus ja kuulsusetus kõik samaväärsed.


SELGITUS

Tegelikult on iga elusolendi ülesandeks toimida vastavalt Paramātmāna iga elusolendi südames asuva Jumala Kõrgeima Isiksuse korraldustele. Kui väline illusoorne energia viib mõistuse eksitusse, satub inimene materiaalsete tegevuste köidikuisse. Seepärast võib pidada inimest, kes on ühe joogasüsteemi praktiseerimise läbi mõistuse üle kontrolli saavutanud, juba lõppeesmärgini jõudnuks. Inimene peab järgima kõrgemalt tulevaid korraldusi. Kui inimese mõistus on keskendunud kõrgemale loodusele, ei ole tal teist valikut peale Kõigekõrgema korralduste järgimise. Mõistus peab tunnistama kõrgemalt tulevaid korraldusi ning neid järgima. Mõistust kontrollides hakkab inimene automaatselt järgima Paramātmā ehk Ülihinge korraldusi. Kuna Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene saavutab selle transtsendentaalse positsiooni koheselt, ei mõjuta Jumala pühendunut materiaalse eksistentsi kahesused, nagu õnn ja kannatused, kuumus ja külmus jne. See seisund on praktiline samādhi ehk täielik süvenemine Kõigekõrgemasse.

<<<<    >>>>