Bhagavad-gītā nii nagu see on 6.27
praśānta-manasaḿ hy enaḿ
yoginaḿ sukham uttamam
upaiti śānta-rajasaḿ
brahma-bhūtam akalmaṣam
praśānta — rahulik, keskendunud Kṛṣṇa lootosjalgadele;
manasam — kelle mõistus; hi — kindlasti; enam — see;
yoginam — joogi; sukham — õnne; uttamam — kõrgeima;
upaiti — saavutab; śānta-rajasam — oma kire maha rahustanult;
brahma-bhūtam — vabanemist Absoluudiga samastamise läbi;
akalmaṣam — vabanenud kõikide minevikus sooritatud pattude
järelmõjudest.
TÕLGEJoogi, kelle mõistus on keskendunud Minule, saavutab
transtsendentaalse õnne kõrgeima täiuslikkuse. Kuna ta mõistab enda omaduslikku
samasust Kõigekõrgemaga, ei allu ta kire guṇale ning sel viisil vabaneb ta
kõikide varasemate tegude järelmõjudest.
SELGITUSBrahma-bhūta on tasand, kus ollakse puhastunud materiaalsest
saastast ja tegeldakse Jumala transtsendentaalse teenimisega. Mad-bhaktiḿ
labhate parām (Bg. 18.54). Keegi ei saa jääda püsima Brahmani ehk Absoluudi
tasandile, enne kui tema mõistus on keskendunud Jumala lootosjalgadele. Sa vai
manaḥ kṛṣṇa-padāravindayoḥ. Olla alati hõivatud Jumala teenimisega
transtsendentaalses armastuses ehk viibida Kṛṣṇa teadvuses, tähendab olla
tõeliselt vabanenud kire guṇa mõju alt ning puhastunud kogu materiaalsest
saastast.
<<<< >>>>