Nagu eespool öeldud, on mõistuse tasakaal märgiks oma vaimse olemuse teadvustamisest. Need, kes on tõepoolest jõudnud sellisele tasandile, on alistanud materiaalsed tingimused, eeskätt sünni ja surma. Nii kaua kui elusolend samastab end oma praeguse kehaga, tuleb teda pidada tingimustest sõltuvaks hingeks, kuid niipea kui ta saavutab oma vaimse olemuse teadvustamise läbi tasakaalu tasandi, ei sõltu ta enam mitte mingitest tingimustest. Teisisõnu öeldes ei pea ta enam sündima uuesti materiaalsesse maailma, vaid võib peale surma siseneda vaimsesse taevasse. Jumal on eksimatu, kuna ta ei tunne ei kiindumust ega viha. Kui elusolend saab samamoodi vabaks kiindumusest ja vihast, muutub temagi eksimatuks ning võib siseneda vaimsesse taevasse. Selliseid isiksusi tuleb pidada vabanemiseni jõudnuiks ning nende tunnuseid kirjeldatakse alljärgnevalt.