Need, kes on unustanud Kṛṣṇa, on kahtlemata suures segaduses, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese rahu ei häiri miski. "Bhagavad-gītās" on värsid sarvaḿ jñāna-plavena jñānāgniḥ sarva-karmāṇi ning na hi jñānena sadṛśam. Teadmisi hinnatakse alati kõrgelt. Ning milles seisnevad teadmised? Täiuslike teadmisteni jõuavad need, kes alistuvad Kṛṣṇale. Seda kinnitatakse seitsmenda peatüki üheksateistkümnendas värsis: bahūnāḿ janmanām ante jñānavān māḿ prapadyate. Kui elusolend alistub pärast paljusid sünde Kṛṣṇale, omades täiuslikke teadmisi, ehk teisisõnu öeldes, kui ta saavutab Kṛṣṇa teadvuse, siis ilmub talle kõik selgelt nähtavale justnagu kõik saab nähtavaks päikesevalguses. Elusolend on segadusse aetud mitmel moel. Näiteks, kui ta peab end järelemõtlematult Jumalaks, siis langeb ta teadmatuse kõige viimasesse lõksu. Kui elusolend oleks Jumal, kuidas saaks ta siis olla teadmatusest segadusse aetud. Kas ka Jumal on teadmatusest segadusse aetav? Kui see nii oleks, tähendaks see, et teadmatus või Saatan on võimsam kui Jumal. Tõelisi teadmisi saab omandada inimeselt, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses. Seepärast tuleb otsida sellist autoriteetset vaimset õpetajat ning tema juhendamise all õppida, milles Kṛṣṇa teadvus seisneb, sest Kṛṣṇa teadvus hävitab kogu teadmatuse, nii nagu päikesevalgus hävitab kogu pimeduse. Ehkki inimene võib teada, et ta ei ole mitte keha, vaid kehast kõrgemal seisev, ei pruugi ta olla võimeline eraldama hinge ja Ülihinge. Ometigi võib ta jõuda teadmiste täiuseni, kui ta leiab varjupaiga täiuslikult Kṛṣṇa teadvuses viibiva autoriteetse vaimse õpetaja juures. Jumalat ning oma suhet Jumalaga on võimalik mõista ainult Jumala esindajaga kohtudes. Jumala esindaja ei kuuluta end kunagi Jumalaks, kuigi teda austatakse Jumala kombel, sest ta omab teadmisi Jumalast. Tuleb mõista erinevust Jumala ning elusolendi vahel. Jumal Śrī Kṛṣṇa kinnitas teises peatükis (2.12), et nii iga elusolend kui ka Jumal on indiviidid. Nad on olnud seda minevikus, on olevikus ja jäävad olema tulevikus, ka pärast vabanemiseni jõudmist. Öösel ei suuda me pimeduses midagi eristada, kuid päeval näeme me päikesevalguses asjade tegelikku olemust. Tõeline teadmine tähendab mõistmist, et individuaalsus säilib ka vaimses elus.