Selline vabanemine oma tegevuste köidikuist on võimalik ainult Kṛṣṇa teadvuses, kui kõiki tegevusi sooritatakse Kṛṣṇa heaks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene tegutseb puhtast armastusest Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu ning seetõttu ei ole ta oma tegevuse resultaatidesse kiindunud. Ta ei ole kiindunud isegi mitte iseenese ülalpidamisse, sest ta on usaldanud kõik Kṛṣṇa kätesse. Samuti ei püüa ta endale suurel hulgal asju muretseda ega tunne vajadust kaitsta tema valduses asuvat. Ta täidab oma kohustusi nii hästi kui oskab, jättes kõik Kṛṣṇa kätesse. Selline kiindumusteta inimene on alati vaba oma töö nii headest kui ka halbadest järelmõjudest, justnagu ta ei tegutsekski. See on märk akarmast ehk tegevustest, mis ei oma karmalisi järelmõjusid. Iga teine tegevus, mida sooritatakse ilma Kṛṣṇa teadvuseta, seob selle teostajat materiaalse maailmaga. Sellist tegevust nimetatakse vikarmaks, mille olemust selgitati eespool.