3. Peatükk: Karma–jooga |
"Bhagavad-gītā" käesolevas, kolmandas peatükis jõutakse
järeldusele, et inimene peaks pöörduma Kṛṣṇa teadvuse poole, mõistes, et oma
algolemuslikult positsioonilt on iga inimene Jumala Kõrgeima Isiksuse igavene
teener ning et lõplik eesmärk ei saa olla impersonaalne tühjus. Materiaalsetes
tingimustes elades mõjutavad inimest kindlasti iha ning soov valitseda
materiaalse looduse varade üle. Soov olla valitseja ja nautida materiaalseid
meeli on tingimustest sõltuva hinge suurim vaenlane, kuid Kṛṣṇa teadvuse jõul
on inimene suuteline kontrollima nii materiaalseid meeli, mõistust kui ka
arukust. Inimene ei pea kohe loobuma oma tööst ja ettekirjutatud kohustuste
täitmisest, kuid järk-järgult Kṛṣṇa teadvust arendades tõuseb inimene
transtsendentaalsele tasandile, kus ta ei lase end enam mõjutada
materiaalsetest meeltest ja mõistusest, sest siis on arukus juba
kõrvalekaldumatult suunatud elusolendi puhta olemuse mõistmisele. See on
käesoleva peatüki peamine mõte. Materiaalse eksistentsi ebaküpsel tasandil ei
suuda filosoofilised spekulatsioonid ega kunstlikud katsed niinimetatud
joogaasendite harjutamise läbi meelte üle kontrolli saavutada, aidata inimesel
jõuda vaimse eluni. Ta peab saama väljaõppe, kuidas viljeleda Kṛṣṇa teadvust
kõrgema arukuse abil.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā"
kolmandale peatükile, mis käsitlesid karma-joogat ehk ettekirjutatud kohustuste
täitmist Kṛṣṇa teadvuses.