Inimene, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses langeb meelte ihaldusobjekte vaadeldes materiaalsete ihade võimusse. Meeled vajavad tegevust ning kui need ei ole rakendatud Jumala teenimisse transtsendentaalses armastuses, hakkavad need kindlasti otsima endale rakendust materialistlikus tegevuses. Materiaalses maailmas on kõik, sealhulgas ka Śiva ja Brahmā, rääkimata teistest taevalike planeetide pooljumalatest, meelte ihaldusobjektide mõju all ning ainus viis selle materiaalse eksistentsi mõistatusele lahendust leida on jõuda Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Śiva viibis sügavas meditatsioonis, ent kui Pārvatī ahvatles teda meelelisele naudingule, nõustus ta Pārvatī ettepanekuga ning selle tulemusena sündis laps nimega Kārtikeya. Kui Haridāsa —hākura oli noor Jumala pühendunu, püüdis Māyā-devī kehastus meelitada ka teda meelelisele naudingule, kuid Haridāsa —hākura ei andnud sellele ahvatlusele järele, sest ta oli kõrvalekaldumatu oma pühendumuses Jumal Kṛṣṇale. Nagu selgitas Śrī Yāmunācārya eespool toodud värsis, hoidub Jumala siiras pühendunu kõikidest materiaalsetest naudingutest, sest ta on saanud maitsta kõrgemat, vaimset naudingut suhtlemisest Jumalaga. See ongi edu saladus. Seepärast ei suuda inimene, kes ei viibi Kṛṣṇa teadvuses, ükskõik kui tugev ta oma meelte kontrollimises nende kunstliku allasurumise läbi ka oleks, lõppkokkuvõttes oma eesmärki ikkagi saavutada, sest väikseimgi mõte meelelisest naudingust sunnib teda sellele ahvatlusele järele andma.