2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.56


duḥkheṣv anudvigna-manāḥ
sukheṣu vigata-spṛhaḥ
vīta-rāga-bhaya-krodhaḥ
sthita-dhīr munir ucyate


duḥkheṣu — kolme liiki kannatustes; anudvigna-manāḥ — häirimatu mõistusega; sukheṣu — õnnes; vigata-spṛhaḥ — tundmata huvi; vīta — vaba; rāga — kiindumus; bhaya — hirm; krodhaḥ — ja viha; sthita-dhīḥ — see, kelle mõistus on häirimatu; muniḥ — tark; ucyate — nimetatakse.

TÕLGE

Häirimatu mõistusega targaks nimetatakse seda, kes ei lase end häirida ei keset kolme liiki kannatusi ega suurt õnne ning kes on vaba kiindumustest, hirmust ja vihast.


SELGITUS

Sõna muni viitab inimesele, kes kasutab oma mõistust erinevateks mõttespekulatsioonideks, jõudmata nende läbi faktiliste järeldusteni. Öeldakse, et igal munil on oma vaatenurk, ning kui muni ei erine teistest munidest ei saa teda selle sõna täpses tähenduses muniks pidadagi. Nāsāv ṛṣir yasya mataḿ na bhinnam. ("Mahābhārata", Vana-parva 313.117) Kuid sthita-dhīr muni, keda Jumal selles värsis mainib, on erinev tavalisest munist. Sthita-dhīr muni viibib alati Kṛṣṇa teadvuses, sest ta on loobunud kõikidest isiklikest spekulatsioonidest. Teda iseloomustatakse sõnadega praśānta-niḥśeṣa-mano-rathāntara ("Stotra-ratna" 43). See tähendab, et ta on tõusnud kõrgemale mõttespekulatsioonide tasandilt ning jõudnud järelduseni, et Jumal Śrī Kṛṣṇa ehk Vāsudeva on kõik (vāsudevaḥ sarvam iti sa mahātmā su-durlabhaḥ). Teda nimetatakse häirimatu mõistusega muniks. Selline täielikus Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei lase end häirida materiaalse maailma kolme liiki kannatustest, sest ta võtab kõiki kannatusi kui Jumala armu, pidades end oma varasemate tegude pärast veelgi suuremate kannatuste vääriliseks ja teades, et Jumal on Oma armust vähendanud tema kannatused miinimumini. Kogedes õnne, tänab ta samuti Jumalat, mõeldes, et ta tegelikult seda õnne ei vääri. Selline inimene mõistab, et ainult Jumala armu läbi viibib ta sellises soodsas olukorras, et saab rakendada end Jumala teenimisse, ning Jumala teenimise nimel on ta alati kartmatu ja aktiivne, laskmata end mõjutada erinevatest kiindumustest ja vastumeelsustest. Kiindumus tähendab asjade omandamist oma enese meelelise rahuldamise jaoks ning loobumus tähendab selliste meeleliste kiindumuste puudumist. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei oma aga meeleliste tegevuste suhtes ei kiindumust ega loobumust, sest kogu tema elu on pühendatud Jumala teenimisele. Seepärast ei satu ta ka kunagi raevu, kui tema ettevõtmised on edutud. Sõltumata sellest, kas teda saadab edu või ebaedu, on Kṛṣṇa teadvuses viibib inimene alati kindel oma eesmärgis.

<<<<    >>>>