2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.41


TÕLGE


SELGITUS

Tugevat usku, et Kṛṣṇa teadvuse läbi tõuseb inimene elu kõrgeima täiuslikkuseni, nimetatakse vyavasāyātmikā arukuseks. "Caitanya-caritāmṛtas" (Madhya 22.62) öeldakse:

Usk tähendab kõigutamatut usaldust millegi üleva vastu. Kui inimene on hõivatud oma kohustuste täitmisega Kṛṣṇa teadvuses, pole tal enam vajadust töötada materiaalse maailma heaks, täites kohustusi oma suguvõsa traditsioonide, rahvuse ja inimkonna ees. Varasemate heade või halbade tegude tagajärjel rakendab inimene end karmalistesse tegevustesse. Kui inimene on kindlalt Kṛṣṇa teadvuses, pole tal enam vaja püüelda oma tegevuste heade tulemuste poole. Kui inimene viibib Kṛṣṇa teadvuses, on kõik tema poolt sooritatavad tegevused absoluutsel tasandil, sest need ei sõltu enam sellistest kahesustest nagu halb ja hea. Kṛṣṇa teadvuse kõrgeim täiuslikkus on lahtiütlemine elu materialistlikust kontseptsioonist. Kṛṣṇa teadvust pidevalt arendades jõutakse selle tasandini automaatselt.

Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese sihikindlus põhineb teadmistel. Vāsudevaḥ sarvam iti sa mahātmā su-durlabhaḥ: Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on harva kohatav hea hing, kes teab täielikult, et Vāsudeva ehk Kṛṣṇa on kõikide avaldunud põhjuste juur. Nii nagu puu juurt kastes annab kastja automaatselt vett ka lehtedele ja okstele, niisamuti teenib inimene Kṛṣṇa teadvuses tegutsedes koheselt kõrgeimal viisil ka end, oma perekonda, ühiskonda, riiki, inimkonda jne. Kui Kṛṣṇa on inimese tegudega rahul, tunnevad ka kõik teised nendest rahuldust.

Teenimist Kṛṣṇa teadvuses on siiski parim praktiseerida sellise vaimse õpetaja täpse juhendamise all, kes on Kṛṣṇa autoriteetne esindaja, kes tunneb oma õpilase loomust ja seda, kuidas suunata teda tegutsema Kṛṣṇa teadvuses. Seepärast peab inimene, kes tahab saada Kṛṣṇa teadvuses kogenuks, olema väga otsusekindel ning kuuletuma Kṛṣṇa esindajale. Autoriteetse vaimse õpetaja poolt antud juhenduste täitmine tuleb muuta oma elu missiooniks. Śrīla Viśvanātha Cakravartī —hākura annab meile oma kuulsas palves vaimsele õpetajale järgmise juhise:

"Vaimset õpetajat rahuldades rahuldame me ka Jumala Kõrgeimat Isiksust. Rahuldamata vaimset õpetajat pole mingit võimalust tõusta Kṛṣṇa teadvuse tasandile. Seepärast pean ma oma vaimset õpetajat pidevalt meeles pidama ja paluma tema armu kolm korda päevas. Kolm korda päevas pean ma aupaklikult kummardama oma vaimse õpetaja ees."

Kogu vaimse arengu protsess põhineb täielikul mõistmisel, et hing on kehast lahus seisev. Seda tuleb mõista mitte üksnes teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt, mis tähendab täielikku loobumist karmalistes tegevustes avalduvatest meelelistest naudingutest. See, kelle mõistus ei ole veel saavutanud täit keskendumust, laseb end karmalistest tegudest kõrvale juhtida.

<<<<    >>>>