2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte |
Kui me sooritame oma tegevusi Kṛṣṇa teadvuses ehk teisisõnu öeldes, kui me ei oota oma tegevusest meelelisi naudinguid, vaid tegutseme Kṛṣṇa heaks, omab meie töö kõrgeimat transtsendentaalset kvaliteeti. Mitte miski ei takista inimest andmast oma tööle sellist kvaliteeti kasvõi teatud määral ning selline samm ei kaota kunagi oma väärtust. Materiaalsel tasandil tuleb iga alustatud töö viia lõpuni — vastasel juhul muutub kogu ettevõtmine asjatuks. Kuid iga töö, mida on ette võetud Kṛṣṇa teadvuses, omab püsivat väärtust isegi siis, kui seda tegevust ei viida lõpuni. Sellise töö sooritaja ei kaota seetõttu midagi isegi juhul, kui tema töö peaks lõpetamata jääma. Kui me tegutseme Kṛṣṇa teadvuses, omab ka üheprotsendiliselt lõpetatud töö püsivat väärtust ning järgmisel korral on meil võimalik alustada teise protsendi täitmisest. Materiaalne tegevus on samas aga kasutoov vaid juhul, kui see on sajaprotsendiliselt lõpuni viidud. Ajāmila täitis oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses vaid mõneprotsendiliselt, kuid resultaat, mida ta lõpuks nautis, oli Jumala armu läbi sajaprotsendiline. Seda teemat selgitatakse väga hästi "Śrīmad-Bhāgavatamis" (1.5.17):
Materiaalsed tegevused ja nende resultaadid hävivad koos kehaga. Kuid Kṛṣṇa teadvuses sooritatud töö viib inimese uuesti tagasi Kṛṣṇa teadvuse juurde, ka pärast praeguse keha lõppu. Vähemasti võib sel juhul kindel olla, et inimene saab ka järgmises elus taas sünni inimkehas ja seda kas suurte teadmistega brāhmaṇa või rikka aristokraadi perekonda, mis annab suured võimalused edasiseks vaimseks tõusmiseks. See on Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegevuse ainulaadne omadus.