2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.24


acchedyo 'yam adāhyo 'yam
akledyo 'śoṣya eva ca
nityaḥ sarva-gataḥ sthāṇur
acalo 'yaḿ sanātanaḥ


acchedyaḥ — purustamatu; ayam — see hing; adāhyaḥ — põletamatu; ayam — see hing; akledyaḥ — sulatamatu; aśoṣyah — kuivatamatu; eva — kindlasti; ca — ja; nityaḥ — igavene; sarva-gataḥ — kõikeläbiv; sthāṇuḥ — muudetamatu; acalaḥ — liigutamatu; ayam — see hing; sanātanaḥ — igavesti samane.

TÕLGE

See individuaalne hing on purustamatu ja sulatamatu ning teda pole võimalik ei põletada ega kuivatada. Ta on igavene, muudetamatu ja liigutamatu, ta viibib kõikjal ja jääb igavesti samaks .


SELGITUS

Kõik need aatomisuuruse hinge omadused kinnitavad veenvalt, et individuaalne hing on igavesti vaimse terviku aatomisuurune osake, jäädes igavesti muutusteta selleks samaks aatomiks. Monismi teooriat on antud juhul väga raske rakendada, sest individuaalne hing ei saa kunagi millegagi ühte sulada. Materiaalsest saastast vabanemise järel võib aatomisuurune hing võtta vastu otsuse jääda vaimse sädemena Jumala Kõrgeimast Isiksusest lähtuva sära kiirtesse, kuid arukamad hinged tõusevad vaimsetele planeetidele, et suhelda Jumala Isiksusega.

Märkimisväärne on siinkohal sõna sarva-gata ("kõikeläbiv") kasutus, sest pole kahtlust, et elusolendid viibivad kõikjal Jumala loomes. Nad elavad maal, vees, õhus, maa sees ja isegi tules. Uskumus, nagu nad tules häviksid, pole tõene, sest nagu eespool juba kinnitatud, pole hinge võimalik põletada. Seega ei ole kahtlust, et ka Päikesel on elusolendeid, kes on omandanud seal elamiseks sobivad kehad. Kui Päikesel elusolendeid ei oleks, muutuks sõna sarva-gata ("kõikjal elav") kasutamine selles värsis mõttetuks.

<<<<    >>>>