18. Peatükk: Järeldus — loobumuse täiuslikkus

Bhagavad-gītā nii nagu see on 18.74


sañjaya uvāca

ity ahaḿ vāsudevasya
pārthasya ca mahātmanaḥ
saḿvādam imam aśrauṣam
adbhutaḿ roma-harṣaṇam


sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; iti — sel moel; aham — mina; vāsudevasya — Kṛṣṇa; pārthasya — ja Arjuna; ca — samuti; mahā-ātmanaḥ — suure hinge; saḿvādam — vestlust; imam — seda; aśrauṣam — olen kuulnud; adbhutam — imelist; roma-harṣaṇam — pannes ihukarvad püsti seisma.

TÕLGE

Sañjaya ütles: Sedasi olen ma kuulnud kahe suure hinge, Kṛṣṇa ja Arjuna vahelist vestlust. Ning selle sõnum on sedavõrd imeline, et mu ihukarvad tõusevad püsti.


SELGITUS

"Bhagavad-gītā" alguses küsis Dhṛtarāṣṭra oma sekretärilt Sañjayalt: "Mis juhtus Kurukṣetra lahinguväljal?" Sañjaya nägi kõike toimuvat oma südames, oma vaimse õpetaja, Vyāsa armust. Sedasi oli ta võimeline kirjeldama lahinguväljal toimunut. Kṛṣṇa ja Arjuna vaheline vestlus oli imeline, sest niivõrd olulist vestlust kahe suure hinge vahel polnud kunagi varem toimunud ega toimu ka tulevikus. See oli imeline, kuna Jumala Kõrgeim Isiksus rääkis Endast ning Oma energiatest elusolendile, Arjunale, Jumala suurele pühendunule. Kui me järgime Kṛṣṇa mõistmiseks Arjuna eeskuju, siis saame me oma elus õnnelikuks ja edukaks. Sañjaya teadvustas seda ning, hakates mõistma vestluse tähendust, andis ta kogu vestluse edasi Dhṛtarāṣṭrale. Siinkohal teeb ta järelduse, et võit on alati Kṛṣṇa ja Arjuna poolel.

<<<<    >>>>