Impersonalisti jaoks on brahma-bhūta tasandi saavutamine ning Absoluudiga üheks saamine lõplik eesmärk. Personalist ehk puhas pühendunu on seadnud endale aga kõrgema eesmärgi ning püüab seetõttu sellelt tasandilt tõusta edasi, puhta pühendunud teenimiseni. See tähendab, et isik, kes on rakendanud end Kõigekõrgema Jumala puhtasse pühendunud teenimisse, asub juba vabanemise brahma-bhūta tasandil ning on saanud Absoluudiga üheks. Jõudmata sellele tasandile, pole võimalik Kõigekõrgemat, Absoluuti, teenima hakata. Absoluutse kontseptsiooni kohaselt pole teenija ja teenitava vahel mingit erinevust, kuid kõrgemas, vaimses mõttes eksisteerib siin siiski erinevus.

Materialistliku elukäsitluse kohaselt elades, tehes tööd vaid enda meelelise rahuldamise nimel, eksisteerivad alati kannatused, kuid absoluutses maailmas, kui elusolend rakendab end puhtasse pühendunud teenimisse, ei tule kannatusi kogeda. Kṛṣṇa teadvuses viibival pühendunul pole millegi üle hädaldada või midagi ihaldada. Kuna Jumal on Eneses täielik, muutub ka Jumalat teeniv elusolend Kṛṣṇa teadvuses eneses täielikuks. Ta saab justkui jõeks, milles voolab üksnes puhas vesi. Kuna puhas pühendunu ei mõtle muust kui Kṛṣṇast, on ta loomulikult alati rõõmus. Ta ei hädalda materiaalse kaotuse üle ega ihalda ka midagi materiaalset saada, sest Jumalat teenides on ta eneses täielik. Ta ei ihalda materiaalseid naudinguid, sest teab, et iga elusolend on Kõigekõrgema Jumala igavene lahutamatu osake ning seega ka Tema igavene teener. Ta ei näe materiaalses maailmas kedagi kõrgemal või madalamal seisvana, sest materiaalses maailmas on sellised positsioonid ajutised ning pühendunut ei huvita mitte millegi ajutise avaldumine või kadumine. Tema jaoks on kivid ja kuld samaväärsed. Selline on brahma-bhūta tasand ning puhas pühendunu tõuseb sellele tasandile ilma suuremate raskusteta. Sellel eksistentsi tasandil tundub mõte Kõrgeima Brahmaniga üheks saamisest ning seeläbi oma individuaalsuse hävitamisest põrgulikuna, mõte taevalikku kuningriiki jõudmisest muutub aga nõiduspildiks ning meeled on kui murtud hammastega maod. Nii nagu murtud hammastega madu pole põhjust karta, ei tule karta ka meeli, kui nad asuvad elusolendi kontrolli all. Mateeriast nakatunud inimese jaoks on maailm kannatusterohke paik, kuid pühendunu jaoks on kogu universum sama hea elukoht kui Vaikuṇṭha ehk vaimne taevas. Selle materiaalse universumi tähtsaim isik pole pühendunu jaoks tähtsam kõige väiksemast sipelgast. Sellisele tasandile on võimalik jõuda Jumal Caitanya armust, kes levitas õpetust puhtast pühendunud teenimisest käesoleval ajastul.