Võib tekkida küsimus, et kui iga sooritatud tegevus peab omama mingit järelmõju, kuidas saab siis olla nii, et Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei kannata oma tegude järelmõjude all ega ka naudi neid. Jumal tsiteerib vedānta filosoofiat, kinnitamaks selle võimalikkust. Ta ütleb, et kõikide tegevuste jaoks eksisteerib viis põhjust ning oma tegevustes edu saavutamiseks peab inimene neid arvesse võtma. Sāńkhya tähendab teadmiste võrset ning vedānta on teadmiste lõplik vili, mida tunnustavad kõik juhtivad ācāryad. Isegi Śańkara tunnistab "Vedānta-sūtrat" sellisena. Seepärast peame me oma küsimustega pöörduma selliste autoriteetsete teoste poole.

Lõplik kontroll jääb Ülihingele. "Bhagavad-gītās" öeldakse: sarvasya cāhaḿ hṛdi sanniviṣṭaḥ. Ta paneb igaühe kindlal moel tegutsema, meenutades elusolendile tema varasemaid tegusid. Ning Tema juhenduse all, Kṛṣṇa teadvuses sooritatud teod ei oma mingeid järelmõjusid, ei selles elus ega ka elus pärast surma.