17. Peatükk: Usu jaotused |
Kõik, mida tehakse ilma transtsendentaalse eesmärgita, olgu see siis ohverdus, annetus või askees, on kasutu. Sellepärast kuulutatakse käesolevas värsis, et kõik sellised tegevused on laiduväärsed. Kõiki tegevusi tuleb sooritada Kõigekõrgema heaks Kṛṣṇa teadvuses. Ilma sellise usu ja õige juhenduseta ei kanna inimese ponnistused kunagi vilja. Kõikjal vedakirjanduses soovitatakse uskuda Kõigekõrgemasse ning kõikide vedalike juhenduste lõplik eesmärk on mõista Kṛṣṇat. Seda põhimõtet järgimata ei saada kellegi püüdlusi edu. Seepärast on kõige parem töötada juba algusest peale Kṛṣṇa teadvuses, autoriteetse vaimse õpetaja juhenduse all. See on tee, kuidas saavutada edu kõikides oma tegudes.
Tingimustest sõltuvas seisundis on inimesed kiindunud
pooljumalate, viirastuste või Kuvera taoliste yakṣade kummardamisse. Vooruse
guṇa on parem kui kire ja teadmatuse guṇad, kuid see, kes asub otseselt
praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, tõuseb kõigist materiaalse looduse kolmest
guṇast kõrgemale. Ehkki eksisteerib ka järk-järgulise tõusmise protsess,
toimib see, kes suheldes puhaste pühendunutega asub praktiseerima Kṛṣṇa
teadvust, parimal võimalikul viisil, nagu käesolevas peatükis ka kinnitatakse.
Sel moel edu saavutamiseks peab inimene leidma kõigepealt autoriteetse vaimse
õpetaja ning hakkama seejärel praktiseerima Kṛṣṇa teadvust tema juhenduste
kohaselt. Sedasi saavutab inimene usu Kõigekõrgemasse. Kui see usk aja jooksul
kasvab, võib seda nimetada juba armastuseks Jumala vastu. Armastus Jumala vastu
ongi elusolendite lõppeesmärk. Seepärast peab inimene asuma otseselt
praktiseerima Kṛṣṇa teadvust. See on käesoleva, seitsmeteistkümnenda peatüki
sõnum.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā"
seitsmeteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid usu jaotusi.