17. Peatükk: Usu jaotused

BG 17.1: Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, millises olukorras on inimesed, kes ei järgi pühakirjade printsiipe, vaid kummardavad kedagi või midagi omaenda ettekujutuse kohaselt? Kas nad viibivad vooruses, kires või teadmatuses?

BG 17.2: Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Vastavalt looduse guṇadele, mille mõju all kehastunud hing viibib, võib tema usk olla kolme liiki — vooruses, kires või teadmatuses. Kuula nüüd sellest lähemalt.

BG 17.3: Oo, Bharata poeg, igaüks arendab endas teatud usku vastavalt sellele, milliste materiaalse looduse guṇade mõjuvallas ta elab. Öeldakse, et elusolend tunnustab ühte või teist usku vastavalt guṇadele, milles ta viibib.

BG 17.4: Vooruse guṇas viibivad inimesed kummardavad pooljumalaid, kire guṇas viibijad deemoneid ning need, kes asuvad teadmatuse guṇas, kummardavad vaime ja viirastusi.

BG 17.5-6: Deemoniteks nimetatakse neid, kes uhkusest ja egoismist ajendatutena teevad läbi raskeid askeese, mida pühakirjades pole soovitatud. Neid ajendavad tegevustesse iha ja kiindumused, nad on rumalad ning piinavad nii enda keha materiaalseid elemente kui ka südames viibivat Ülihinge.

BG 17.7: Ka toit, mida inimesed eelistavad, jaguneb kolme kategooriasse, vastavalt materiaalse looduse kolmele guṇale. Sama kehtib ka ohverduste, askeeside ja heategevuse kohta. Kuula nüüd, millised on nendevahelised erinevused.

BG 17.8: Vooruse guṇas viibivale inimesele meeldivad toidud, mis pikendavad eluiga, puhastavad eksistentsi ning annavad jõudu, tervist, õnne ja rahuldust. Sellised toidud on mahlased, rammusad, tervislikud ja südant rõõmustavad.

BG 17.9: Kire guṇas viibijatele meeldivad liiga mõrud, liiga hapud, soolased, vürtsised, teravamaitselised, kuivad ja kuumad toidud. Sellised toidud põhjustavad kannatusi, hädasid ja haigusi.

BG 17.10: Pimeduse guṇas viibijatele meeldib aga toit, mis on valmistatud rohkem kui kolm tundi enne söömist, mis on maitsetu, mädanenud ja roiskunud, mis sisaldab teiste poolt söödud toidu jäänuseid ning sobimatuid toiduaineid.

BG 17.11: Ohverdust, mida sooritatakse kohusetundest ning vastavuses pühakirjade juhendustega, ihaldamata nautida nende tulemusi, peetakse vooruslikuks.

BG 17.12: Kuid ohverdus, mis on sooritatud materiaalse kasu eesmärgil või lihtsalt uhkusest, oo, Bhāratate juht, kuulub kire guṇasse.

BG 17.13: Igat ohverdust, mida sooritatakse usuta ja pühakirjade juhendusi järgimata ning millega seoses ei jagata prasādamit [vaimset toitu], ei laulda vedalikke hümne ega tasustata preestreid, tuleb pidada teadmatuse guṇasse kuuluvaks.

BG 17.14: Kehalisteks askeesideks on Kõigekõrgema Jumala, brāhmaṇate, vaimse õpetaja ning kõrgemalseisvate isikute nagu isa ja ema teenimine ning puhtus, lihtsus, tsölibaat ja vägivallast hoidumine.

BG 17.15: Inimene peab rääkima tõde moonutamata, meeldivalt ja teistele kasutooval viisil, kedagi ärritamata ning regulaarselt vedakirjandust tsiteerides. Selline on kõneline askees.

BG 17.16: Ning rahuldatus, lihtsus, tõsidus, enesekontroll ja eksistentsi puhastamine on mõistuse askeesid.

BG 17.17: Neid kolme liiki askeese, mida praktiseerivad transtsendentaalset usku omavad inimesed ainsa eesmärgiga rahuldada Kõigekõrgemat ning ihaldamata nautida oma tegude vilju, nimetatakse voorusesse kuuluvateks askeesideks.

BG 17.18: Austuse, lugupidamise ja kummardamise nimel ning uhkusest sooritatavad askeesid kuuluvad kire guṇasse. Sellised askeesid on ebapüsivad ja ajalikud.

BG 17.19: Öeldakse, et rumalusest sooritatud askeesid, mis on seotud enese piinamisega või mille eesmärgiks on teistele vigastuste tekitamine või nende hävitamine, kuuluvad teadmatuse guṇasse.

BG 17.20: Sellist annetust, mida antakse kohusetundest ja vastutasu ootamata, sobival ajal ja sobivas paigas ning seda väärivale inimesele, tuleb pidada vooruse guṇasse kuuluvaks.

BG 17.21: Kuid annetus, mis on sooritatud vastutasu nimel või sooviga nautida selle teo vilju või vastumeelselt, on kire guṇasse kuuluv annetus.

BG 17.22: Ning ebapuhtas paigas, ebasobival ajal, ebaväärilistele isikutele või nõutava tähelepanu ja austuseta tehtud annetused kuuluvad teadmatuse guṇasse.

BG 17.23: Loome algusest alates on Kõrgeima Absoluutse Tõe tähistamiseks kasutatud kolme sõna: oḿ tat sat. Neid kolme sümboolset sõna kasutasid brāhmaṇad vedalikke hümne lauldes ning Kõigekõrgema rahuldamiseks sooritatud ohverduste ajal.

BG 17.24: Seepärast alustavad transtsendentalistid ohverdusi, annetusi ja askeese, vastavalt pühakirjade regulatsioonidele, alati silbiga oḿ, et jõuda sedasi toimides Kõigekõrgemani.

BG 17.25: Ihaldamata oma tegude vilju, peaks inimene sooritama mitmesuguseid ohverdusi ja askeese ning andma annetusi, lausudes sõna "tat". Selliste transtsendentaalsete tegevuste eesmärk on vabaneda materiaalse maailma köidikuist.

BG 17.26-27: Oo, Pṛthā poeg, pühendumusega sooritatud ohverdused on suunatud Absoluutsele Tõele ning sellele viidatakse sõnaga "sat". Sellise ohverduse sooritaja kannab samuti nimetust "sat", niisamuti nagu kõik need ohverdused, askeesid ja annetused, mis on oma olemuselt absoluutsed ning mille eesmärgiks on rõõmustada Kõrgeimat Isikut.

BG 17.28: Oo, Pṛthā poeg, iga ohverduse, annetuse või askeesi, mis on sooritatud ilma usuta Kõigekõrgemasse, tulemus on ebapüsiv. Seda tähistatakse sõnaga "asat" ning see ei too kasu ei selles ega järgmises elus.