Selles värsis kirjeldatakse kuninglikku teed põrgusse. Deemonlikud inimesed esitavad end religioossetena ning vaimses teaduses arenenutena, ehkki nad ei järgi vaimse elu printsiipe. Nad on alati ülbed ja uhked teatud hariduse või vara omamise üle. Nad ihaldavad, et neid teenitaks ja kummardataks, ehkki nad pole sellist lugupidamist väärt. Nad satuvad tühiste asjade pärast suurde raevu ning võtavad kalgi kõnemaneeri selle asemel, et asjad rahumeelselt ära lahendada. Nad ei tea, mida peaks tegema ning mida ei peaks tegema. Nad teevad kõike meelevaldselt, vastavalt oma soovidele, tunnistamata ühtegi autoriteeti. Nad omandavad need deemonlikud omadused juba emaüsas viibides ning suuremaks kasvades avalduvad kõik need halbatoovad omadused.