Arvates, et nemad on kõik kõiges, hoolimata autoriteetidest või pühakirjadest, sooritavad deemonlikud inimesed vahel niinimetatud religioosseid või ohverduslikke rituaale. Ning kuna nad ei usu autoriteetidesse, on nad väga jultunud. See kõik tuleneb mõningase rikkuse ja võltsprestiizèi saavutamisest tekkinud illusioonist. Vahel võtavad deemonid jutlustaja rolli ning juhivad inimesi eksiteele. Seejuures peetakse neid religioosseteks uuendajateks või Jumala inkarnatsioonideks. Nad teevad ohverdustest näitemängu või kummardavad pooljumalaid või loovad endale ise oma Jumala. Tavalised inimesed kuulutavad nad Jumalateks ning kummardavad neid. Rumalatena arvavad nad, et sellised inimesed omavad laialdasi teadmisi religioonist ja vaimsete teadmiste põhimõtetest. Sellised deemonlikud inimesed on lihtsalt sannyāsī rõivad selga pannud ning tegelevad nendes rõivastes kõikvõimalike mõttetustega. Tegelikult eksisteerib loobumusliku elukorralduse järgi elava inimese jaoks suur hulk piiranguid, kuid deemonid nendest piirangutest ei hooli. Nad arvavad, et igaüks peab rajama endale ise oma tee ning et ühest, kõigile mõeldud teed pole olemas. Eriti rõhutatakse selles värsis sõna avidhi-pūrvakam, mis tähendab reeglite eiramist. Kõik see on alati märk teadmatusest ja illusioonist.