14. Peatükk: Materiaalse looduse kolm gunat |
Arjuna esitas kolm erinevat küsimust ning Jumal vastab neile üks teise järel. Nendes värssides lausub Kṛṣṇa esmalt, et transtsendentaalsel tasandil viibiv inimene on vaba kadedusest ning ihadest. Kui elusolend on kehastunud sellesse materiaalsesse maailma ning viibib seega materiaalses kehas, tähendab see seda, et ta viibib mõne materiaalse looduse guṇa mõjuvallas. Kui elusolend on kehast vabanenud, on ta vaba ka materiaalse looduse küüniste vahelt. Kuid nii kaua kui ta viibib materiaalses kehas, peab ta hoidma end neutraalses positsioonis. Ta peaks rakendama end Jumala pühendunud teenimisse, unustamaks enda samastamise materiaalse kehaga. Kui inimese teadvus on süvenenud materiaalsesse kehasse, tegutseb ta üksnes enda meelelise rahuldamise nimel, ent kui ta tõuseb Kṛṣṇa teadvusse, lakkab ta iseenesest sooritamast meelte rahuldamisele suunatud tegusid. Me ei vaja seda materiaalset keha ning seetõttu ei pea me ka alistuma oma keha nõudmistele. Materiaalse looduse guṇad mõjutavad keha alati, kuid vaimne hing ise on nendest tegevustest lahus. Kuidas saab ta nendest lahusseisvaks? See on võimalik, kui ta ei ihalda enam nautida oma keha ega ihalda ka sellest vabaneda. Sellisel transtsendentaalsel tasandil vabaneb inimene loomulikul teel mateeria ahelaist. Ta ei pea püüdma omal jõul materiaalse looduse guṇade mõju alt vabaneda.
Järgmine küsimus puudutab transtsendentaalsel tasandil asetseva inimese käitumist. Materialistlikult meelestatud inimest mõjustavad niinimetatud austus ja häbistus, mis kehale osaks võivad saada, kuid transtsendentaalsel tasandil viibiv inimene sellisest võltslikust austusest või häbistusest ei hooli. Ta täidab oma kohuseid Kṛṣṇa teadvuses, hoolimata sellest, kas teine inimene teda austab või häbistab. Ta võtab vastu vaid need asjad, mis aitavad tal täita oma kohuseid Kṛṣṇa teadvuses, midagi muud materiaalset ta ei vaja, ükskõik, kas talle pakutakse kive või kulda. Igaüht, kes aitab tal täita tema kohuseid Kṛṣṇa teadvuses, peab ta oma kalliks sõbraks, kuid ta ei vihka ka oma niinimetatud vaenlasi. Ta suhtub kõikidesse võrdselt ning peab kõike samaväärseks, sest ta teab hästi, et materiaalse eksistentsiga pole tal midagi pistmist. Sotsiaalsed ja poliitilised teemad teda ei huvita, sest ta teab, et kõik sotsiaalsed ja poliitilised tõusud ja mõõnad on ajalikud. Tema jõupingutused ei ole suunatud ühelegi isiklikule eesmärgile, kuid Kṛṣṇa heaks on ta valmis tegema mida tahes. Kui inimene käitub eespool kirjeldatud moel, jõuab ta transtsendentaalsele tasandile.