13. Peatükk: Loodus, nautija ja teadvus |
Käesoleva, kolmeteistkümnenda peatüki eesmärgiks on näidata, et inimene peab õppima tundma keha, keha omaniku ning Ülihinge vahelist erinevust. Samuti tuleb tunnistada kaheksandast kaheteistkümnenda värsini kirjeldatud vabanemise protsessi. Siis võib inimene jõuda kõrgeimasse sihtpunkti.
Usklik inimene peaks esmalt kuulama teadust Jumalast heas seltskonnas, et seeläbi järk-järgult valgustuda. Kui inimene võtab vastu vaimse õpetaja, õpib ta eristama materiaalset ja vaimset ning see saab edasise eneseteadvustamise nurgakiviks. Vaimne õpetaja õpetab oma erinevate juhendustega õpilast materialistlikust elukäsitlusest vabanema, nii nagu "Bhagavad-gītās" juhendab Kṛṣṇa Arjunat materialistlikest kaalutlustest loobuma.
Igaüks võib mõista, et tema praegune keha on materiaalne; selle
võib jagada kahekümne neljaks elemendiks. See keha on jämedakoeline avaldumine.
Peenekoelised avaldumised on mõistus ning psühholoogilised fenomenid. Elu
tunnused tulenevad nende vastastikustest mõjudest. Kuid kõigest sellest
kõrgemale jääb hing ning lisaks hingele eksisteerib veel Ülihing. Hing ja
Ülihing ei ole üks ja seesama. See materiaalne maailm toimib tänu hinge ja
kahekümne nelja materiaalse elemendi ühendusele. See, kes suudab mõista, et
kogu materiaalne avaldumine on hinge ning materiaalsete elementide vaheline
ühendus, ning kes mõistab ka Kõrgeima Hinge positsiooni, on valmis vaimsesse
maailma tagasi pöörduma. Neid teadmisi tuleb uurida ja teadvustada ning vaimse
õpetaja abiga peab inimene täielikult seda peatükki mõistma.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā"
kolmeteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid loodust, nautijat ja teadvust.