Need, kes ei kummarda otseselt Kõigekõrgemat Jumalat Kṛṣṇat, vaid kes püüavad saavutada sama eesmärki kaudse protsessi abil, saavutavad lõpptulemusena samuti selle eesmärgi — Śrī Kṛṣṇa. "Pärast paljusid sünde otsivad teadmistega inimesed varjupaika Minu juurest, mõistes, et Vāsudeva on kõik." (Bg. 7.19) Kui inimene jõuab pärast paljusid sünde täielike teadmisteni, alistub ta Jumal Kṛṣṇale. Kui inimene pöördub Jumala poole selles värsis kirjeldatud meetodi abil, siis peab ta kontrollima oma meeli, teenima kõiki elusolendeid ning töötama kõikide olendite heaolu nimel. Samas antakse aga mõista, et pöördumata Kṛṣṇa poole pole võimalik jõuda täiusliku eneseteadvustamiseni. Tihti peab inimene enne täielikult Kṛṣṇale alistumist tegema läbi suuri askeese.

Et tajuda Ülihinge iseendas, peab inimene peatama meelelised tegevused nagu nägemine, kuulmine, maitsmine, tegutsemine jne. Siis jõuab inimene mõistmiseni, et Kõrgeim Hing viibib kõikjal. Mõistes seda, ei kadesta inimene enam ühtegi elusolendit. Ta ei näe enam mingit vahet inimese ja looma vahel, sest ta näeb neis üksnes hinge, mitte aga välist kesta. Kuid tavalise inimese jaoks on selle, impersonaalse teadvustamise meetodi praktiseerimine väga raske.