12. Peatükk: Pühendunud teenimine |
Selles peatükis, alates teisest värsist kuni viimaseni, alates
sõnadest mayy āveśya mano ye mām ("keskendades oma mõistuse Minule") kuni
sõnadeni ye tu dharmāmṛtam idam ("see igavese tegevuse religioon") on Jumal
selgitanud transtsendentaalse teenimise protsessi, mille abil on võimalik Talle
läheneda. Selline protsess on Jumalale väga kallis ning Ta tunnustab inimesi,
kes on selle omaks võtnud. Arjuna tõstatas küsimuse, kas on parem järgida
impersonaalse Brahmani teadvustamise teed või rakendada end Jumala Kõrgeima
Isiksuse isiklikku teenimisse. Jumal vastas talle selgelt ja ühemõtteliselt, et
kahtlemata on Jumala Isiksuse pühendunud teenimine kõikidest vaimse
teadvustamise protsessidest parim. Teisisõnu öeldes jõutakse selles peatükis
järeldusele, et pühendunutega suhtlemise läbi arendab inimene endas välja
kiindumuse puhta pühendunud teenimise vastu, misjärel ta võtab vastu
autoriteetse vaimse õpetaja ning hakkab tema juhendusel kuulama ja laulma
Kṛṣṇast. Ta asub usu, kiindumuse ja pühendumusega järgima pühendunud teenimise
reguleerivaid printsiipe, rakendades end sedasi Jumala transtsendentaalsesse
teenimisse. Käesolevas peatükis soovitatakse järgida just nimelt seda teed ning
seetõttu pole kahtlust, et pühendunud teenimine on ainus absoluutne tee
vaimsele eneseteadvustamisele ning Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Kõrgeima
Absoluutse Tõe impersonaalset kontseptsiooni omaks võtmist soovitatakse siin
üksnes hetkeni, mil inimene pühendab end vaimsele eneseteadvustamisele. Teiste
sõnadega võib impersonaalne kontseptsioon olla inimesele kasutoov nii kaua,
kuni tal pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Absoluutse Tõe impersonaalse
kontseptsiooni kohaselt töötab inimene, loobudes oma töö viljadest, mediteerib
ning omandab teadmisi sellest, mis on vaimne ning mis materiaalne. See on
vajalik nii kaua, kuni inimesel pole võimalust suhelda puhta pühendunuga. Kui
aga inimeses areneb soov hõivata end Kṛṣṇa teadvuses otseselt Jumala pühendunud
teenimisse, siis ei ole tal õnneks vaja vaimse teadvustamise nimel järgida
sellist mitmeastmelist protsessi. Nagu selgitatud "Bhagavad-gītā" kuues
keskmises peatükis, on pühendunud teenimine inimesele märksa loomupärasem.
Teenides pühendunult Jumalat, pole inimesel hinge kehas hoidmiseks vaja
materiaalsete asjade pärast muretseda, sest sel juhul tuleb kõik eluks vajalik
Jumala armu läbi iseenesest.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā"
kaheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid pühendunud teenimist.