Puhas pühendunu ei rõõmusta materiaalse edu üle ega kurvasta samasuguse kaotuse pärast. Ta ei ihalda omada poega või õpilast ega kurvasta ka neid mitte saades. Kui ta ka kaotab midagi sellist, mis oli talle väga kallis, ei hädalda ta selle üle. Kui ta ei saa midagi, mida ta ihaldas, ei lange ta sellepärast masendusse. Ta on transtsendentaalne kõikvõimalike soodsate, ebasoodsate ning patuste tegude suhtes. Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks on ta valmis enda peale võtma kõikvõimalikke riske. Miski ei saa olla talle takistuseks Jumala pühendunud teenimises. Selline pühendunu on Kṛṣṇale väga kallis.