11. Peatükk: Kõiksuse kuju |
Kṛṣṇa mõistmiseni on võimalik jõuda üksnes kõrvalekaldumatu pühendunu teenimisega. Käesolevas värsis ütleb Kṛṣṇa selgelt, et mitteautoriteetsed "Bhagavad-gītā" kommenteerijad, kes püüavad seda teost mõista spekulatsioonide kaudu, raiskavad vaid oma aega. Keegi ei suuda mõista Kṛṣṇat ega seda, kuidas Ta ilmus Oma vanematele neljakäelises kehas ning kuidas Ta seejärel omandas kahekäelise keha. "Vedade" uurimise ja filosoofiliste spekulatsioonide kaudu on seda väga raske mõista. Seepärast öeldakse siin selgelt, et mitte keegi ei saa Kṛṣṇat näha või Tema teadust mõista. Ometigi võivad inimesed, kes on väga põhjalikult uurinud vedakirjandust, leida sealt Kṛṣṇa kohta palju andmeid. Autoriteetses kirjanduses on ette kirjutatud suur hulk reegleid ning kui inimene vähegi tahab Kṛṣṇat mõista, tuleb tal neid reguleerivaid printsiipe järgida. Vastavalt neile printsiipidele võib sooritada askeese, näiteks paastuda Janmāṣṭamīl, s.o. päeval mil Kṛṣṇa ilmus siia maailma, ning kahel ekādaśī päeval (s.o. igal üheteistkümnendal päeval pärast kuu loomist ning pärast täiskuud). Mis puutub heategevusse, siis on selge, et annetusi tuleb teha Kṛṣṇa pühendunutele, kes on hõivatud Kṛṣṇa teadvuse arendamise ning Kṛṣṇa filosoofia levitamisega üle kogu maailma. Kṛṣṇa teadvus on õnnistus kogu inimkonnale. Rūpa Gosvāmī pidas Jumal Caitanyat kõige heldemaks annetajaks, sest Ta jagas tasuta seda, mida on äärmiselt raske saavutada — armastust Kṛṣṇa vastu. Seega on suurimaks heategevuseks annetada osa oma sissetulekust inimestele, kes on hõivatud Kṛṣṇa teadvuse levitamisega, aidates sedasi kaasa Kṛṣṇa teadvuse levikule maailmas. Ning kui inimene kummardab templis jumaluse ees ettenähtud kombel (Indias on templites alati mõni jumalus, tavaliselt kas Viṣṇu või Kṛṣṇa), siis sedasi Jumala Kõrgeimale Isiksusele oma lugupidamist avaldades on tal lootust vaimses elus arengut saavutada. Jumala pühendunud teenimisega algust tegevate inimeste jaoks on äärmiselt oluline kummardada templis jumaluse ees. Vedakirjanduses kinnitatakse seda järgmiselt ("Śvetāśvatara Upaniṣad" 6.23):
Kṛṣṇa isiksuslikud avaldumisvormid nagu Tema kahekäeline ja neljakäeline keha on täielikult erinevad ajalikust kõiksuse kujust, mida Ta ilmutas Arjunale. Neljakäeline Nārāyaṇa keha ja kahekäeline Kṛṣṇa keha on igavesed ja transtsendentaalsed, samas kui Arjunale ilmutatud kõiksuse kuju on ajalik. Sõna su-durdarśam, mis tähendab "raske näha", viitab tõsiasjale, et keegi polnud seda kõiksuse kuju varem näinud. Samuti viitab see sellele, et pühendunute seas polnud selle ilmutamiseks mingit vajadust. Kṛṣṇa ilmutas End sellisel kujul üksnes Arjuna soovil, et tulevikus, end Jumala inkarnatsioonideks nimetavatelt inimestelt, saaks nõuda kõiksuse kuju ilmutamist.
Sõna na, mis esineb eelmises värsis korduvalt, näitab, et inimesed ei tohiks olla kuigivõrd uhked oma akadeemilise hariduse üle vedakirjanduse alal. Inimene peab järgima Kṛṣṇa pühendunud teenimise põhimõtteid. Ainult siis võib ta üritada kirjutada "Bhagavad-gītāle" kommentaare.
Kṛṣṇa ilmus kõiksuse kuju näitamise järel neljakäelise Nārāyaṇana ning omandas seejärel Oma loomuliku kahekäelise kuju. See viitab tõsiasjale, et algne kahekäeline Kṛṣṇa on kõikide neljakäeliste kehastuste ning teiste vedakirjanduses nimetatud Jumala kehastuste allikas. Kṛṣṇa on kõikide nende emanatsioonide allikaks. Kṛṣṇa on erinev isegi nendest emanatsioonidest, rääkimatagi impersonaalsest kontseptsioonist. Mis puutub Kṛṣṇa neljakäelistesse kehastustesse, siis öeldakse selgelt, et isegi Kṛṣṇale kõige lähedasem neljakäeline kehastus (mida tuntakse Mahā-Viṣṇuna, kes lamab kosmilisel ookeanil ning kelle hingates ilmuvad ja seejärel jälle kaovad kõik lugematud planeedid) on samuti vaid Kõigekõrgema Jumala ekspansioon. "Brahma-saḿhitās" (5.48) öeldakse:
Vedakirjanduses ("Gopāla-tāpanī Upaniṣad" 1.1) leidub järgnev värss:
"Brahma-saḿhitās" (5.1) öeldakse:
Ühes teises vedalikus värsis öeldakse: yatrāvatīrṇaḿ kṛṣṇākhyaḿ paraḿ brahma narākṛti — "Kõrgeim Absoluutne Tõde on isiksus, Tema nimi on Kṛṣṇa, ning aeg-ajalt laskub Ta Maale." "Śrīmad-Bhāgavatamist" leiame me Jumala Kõrgeima Isiksuse erinevate ekspansioonide kirjeldusi ning selles loetelus seisab ka nimi Kṛṣṇa. Kuid seejuures öeldakse, et Kṛṣṇa pole mitte Jumala inkarnatsioon, vaid algne Jumala Kõrgeim Isiksus Ise (ete cāḿśa-kalāḥ puḿsaḥ kṛṣṇas tu bhagavān svayam).
"Bhagavad-gītās" lausub Jumal samuti: mattaḥ parataraḿ nānyat — "Pole olemas midagi kõrgemat Minust kui Jumala Isiksusest, Kṛṣṇast." "Bhagavad-gītās" ütleb Ta: aham ādir hi devānām — "Mina olen kõikide pooljumalate allikas." Ning olles mõistnud Kṛṣṇa sõnu "Bhagavad-gītās", lausub Arjuna: paraḿ brahma paraḿ dhāma pavitraḿ paramaḿ bhavān — "Ma mõistan nüüd täielikult, et Sina oled Jumala Kõrgeim Isiksus, Absoluutne Tõde, kõige eksisteeriva varjupaik." Seega, kõiksuse kuju, mida Kṛṣṇa Arjunale näitas, ei ole Jumala algne kuju. Jumala algne kuju on Kṛṣṇa. Kṛṣṇa ilmutas Oma sadade tuhandete peade ja kätega kõiksuse kuju üksnes äratamaks nende tähelepanu, kes ei armasta Jumalat. Kõiksuse kuju pole aga Jumala algne kuju.
Kõiksuse kuju ei kütkesta puhtaid pühendunuid, kes on Jumalaga erinevates transtsendentaalsetes armastussuhetes. Kõigekõrgem Jumal on vastastikustes armastussuhetes Oma pühendunutega Oma algses kehas, Śrī Kṛṣṇana. Seepärast ei tundnud Arjuna, kes oli Kṛṣṇaga lähedastes sõprussuhetes, Kṛṣṇa kõiksusliku avaldumise nägemisest mingit rahuldust, pigem oli ta seda nähes hirmunud. Arjuna, kes oli Kṛṣṇa pidev kaaslane, omas kindlasti transtsendentaalseid silmi, ta ei olnud tavaline inimene. Seetõttu ei kütkestanud teda Jumala kõiksuse kuju. Jumala kõiksuse kuju võib näida imeline inimestele, kes püüavad saavutada edu karmalistes tegevustes, kuid inimestele, kes on rakendanud end Jumala pühendunud teenimisse, on kõige kallim Kṛṣṇa kahekäeline kuju.