See peatükk avaldab Kṛṣṇa olemuse kõikide põhjuste põhjusena. Ta on põhjuseks isegi Mahā-Viṣṇule, kes on kõikide materiaalsete universumite läte. Kṛṣṇa ei ole kellegi inkarnatsioon, Ta on kõikide inkarnatsioonide allikas. Seda selgitati üksikasjalikult eelmises peatükis.

Mis puutub Arjunasse, siis ütleb ta nüüd, et tema illusioon on hajunud. See tähendab, et Arjuna ei pea Kṛṣṇat enam tavaliseks inimeseks, kes on tema sõber, vaid kõige eksisteeriva allikaks. Arjuna on äärmiselt valgustunud inimene ning väga rõõmus, et tal on selline sõber nagu Kṛṣṇa, kuid nüüd mõtleb ta, et ehkki tema tunnistab Kṛṣṇat kui kõige eksisteeriva allikat, ei pruugi teised seda teha. Selleks, et kinnitada Kṛṣṇa jumalikkust kõigile, palub ta käesolevas peatükis Kṛṣṇal ilmutada Oma kõiksuse kuju. Õigupoolest, kui inimene näeb Kṛṣṇa kõiksuse kuju, siis ta ehmub, kuid Kṛṣṇa on sedavõrd armulik Arjuna vastu, et pärast Oma kõiksuse kuju ilmutamist omandab Ta taas algse kuju. Arjuna on nõus sellega, mida Kṛṣṇa on juba korduvalt öelnud: sellega, et Kṛṣṇa räägib kõike vaid Arjuna hüvanguks. Sedasi tunnistab Arjuna, et kõik, mis temale osaks saab, toimub üksnes Kṛṣṇa armust. Arjuna on nüüd veendunud, et Kṛṣṇa on kõikide põhjuste põhjus, kes viibib Ülihingena igaühe südames.