Puhtad pühendunud, kelle iseloomulikke jooni siin kirjeldatakse, rakendavad end täielikult Jumala teenimisse transtsendentaalses armastuses. Nende mõistus ei eksle kunagi eemale Kṛṣṇa lootosjalgade juurest. Kõik nende vestlused käivad ainult transtsendentaalsetel teemadel. Selles värsis tuuakse eriti selgelt välja puhta pühendunu tunnusjooned. Kõigekõrgema Jumala pühendunud on kakskümmend neli tundi ööpäevas hõivatud Kõigekõrgema Jumala omaduste ja mängude ülistamisega. Nende südamed ja hinged on alati tulvil Kṛṣṇast ning nad kogevad suurt naudingut teiste pühendunutega Kṛṣṇast vesteldes.

Pühendunud teenimise algetapil kogevad nad transtsendentaalset naudingut teenimisest endast ning edasi arenedes hakkavad nad Jumalat tõepoolest armastama. Olles jõudnud transtsendentaalsele tasandile, hakkavad nad kogema kõrgeimat täiuslikkust, mida Jumal Oma elupaigas ilmutab. Jumal Caitanya võrdleb transtsendentaalset pühendunud teenimist elusolendi südamesse seemne külvamisega. Universumi erinevatel planeetidel rändab lugematul arvul elusolendeid ning nende hulgast vaid vähesed on sedavõrd õnnelikud, et kohata puhast pühendunut ning omada võimalust mõista pühendunud teenimise protsessi. See pühendunud teenimine on kui seeme ning kui see on külvatud elusolendi südamesse, kes jätkab Hare Kṛṣṇa mantra Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamist ja kuulamist, siis viljastub see seeme, täpselt samamoodi nagu puu seeme viljastub lihtsalt regulaarse kastmise tagajärjel. Pühendunud teenimise taim kasvab vähehaaval üha kõrgemaks ja kõrgemaks, kuni lõpuks tungib see läbi materiaalse universumi kattest ning siseneb brahmajyoti särasse vaimses taevas. Ka vaimses taevas jätkab see taim kasvamist, kuni see jõuab Kṛṣṇa kõrgeima planeedini, mida nimetatakse Goloka Vṛndāvanaks. Lõpuks leiab see taim varjupaiga Kṛṣṇa lootosjalgade juures ning jääb sinna puhkama. Samamoodi nagu taim hakkab kasvades aja jooksul õisi ja vilju kandma, hakkab vilju kandma ka pühendunud teenimise taim, kui seda jätkuvalt kasta Kṛṣṇa pühade nimede kordamise ja kuulamisega. Üksikasjalikult kirjeldatakse seda taime "Caitanya-caritāmṛtas", Madhya-līlā üheksateistkümnendas peatükis. Seal selgitatakse, et kui see taim leiab lõpuks varju Kõigekõrgema Jumala lootosjalgade juures, süveneb pühendunu täielikult Jumala armastamisse ega suuda enam hetkegi elada Kõigekõrgema Jumalaga suhtlemata, täpselt samamoodi nagu kala ei saa elada ilma veeta. Sellisel tasandil omandab pühendunu Kõigekõrgema Jumalaga suheldes tõepoolest transtsendentaalsed omadused.

Ka "Śrīmad-Bhāgavatam" on täis Kõigekõrgema Jumala ja Tema pühendunute vaheliste suhete kirjeldusi. Seetõttu on "Śrīmad-Bhāgavatam" pühendunutele väga kallis, nagu "Śrīmad-Bhāgavatamis" (12.13.18) endas ka öeldud. Śrīmad-bhāgavataḿ purāṇam amalaḿ yad vaiṣṇavānāḿ priyam. Nende suhete kirjeldustes ei räägita midagi materiaalsetest tegevustest, majanduslikust arengust, meelte rahuldamisest või vabanemisest. "Śrīmad-Bhāgavatam" on ainus pühakiri, kus kirjeldatakse üksikasjalikult Kõigekõrgema Jumala ja Tema pühendunute transtsendentaalset loomust. Seepärast kogevad Kṛṣṇa teadvuses viibivad, eneseteadvustamiseni jõudnud isiksused selliste transtsendentaalsete kirjandusteoste kuulamisest lakkamatut naudingut, täpselt samamoodi nagu noor poiss ja tüdruk naudivad teineteise seltskonda.