Bhagavad-gītā nii nagu see on 1.46
sañjaya uvāca
evam uktvārjunaḥ sańkhye
rathopastha upāviśat
visṛjya sa-śaraḿ cāpaḿ
śoka-saḿvigna-mānasaḥ
sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles;
evam — niiviisi; uktvā — kõneldes; arjunaḥ — Arjuna;
sańkhye — lahinguväljal; ratha — sõjavankri;
upasthe — istmel; upāviśat — istus taas maha;
visṛjya — pannes kõrvale; sa-śaram — koos nooltega;
cāpam — vibu; śoka — kurbuses; saḿvigna — ahastuses;
mānasaḥ — mõistuses.
TÕLGESañjaya ütles: Öelnud lahinguväljal need sõnad, heitis Arjuna
oma vibu ja nooled kõrvale ning istus murest murtuna sõjavankrile.
SELGITUSVaadeldes vaenlase seisukorda, oli Arjuna vankril püsti seisnud,
kuid ta mõistus mattus sedavõrd muresse, et ta heitis oma vibu ja nooled
kõrvale ning istus taas vankrile. Niisugune heatahtlik ja kaastundlik isiksus
on Jumala pühendunud teenimise läbi võimeline vastu võtma teadmisi oma
olemusest.
Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā"
esimesele peatükile, mis käsitlesid armeede vaatlemist Kurukṣetra
lahinguväljal.
<<<< >>>>