1. Peatükk: Armeede vaatlemine Kurukṣetra lahinguväljal

Bhagavad-gītā nii nagu see on 1.12


tasya sañjanayan harṣaḿ
kuru-vṛddhaḥ pitāmahaḥ
siḿha-nādaḿ vinadyoccaiḥ
śańkhaḿ dadhmau pratāpavān


tasya — tema; sañjanayan — suurenev; harṣam — rõõmsus; kuru-vṛddhaḥ — Kuru dünastia esiisa (Bhīṣma); pitāmahaḥ — vanaisa; siḿha-nādam — lõvi möirge sarnast heli; vinadya — vibreerides; uccaiḥ — väga valjult; śańkham — merikarpi; dadhmau — puhus; pratāpa-vān — vägilaslik.

TÕLGE

Seejärel võttis Bhīṣma, Kuru dünastia vägilaslik esiisa, võitlejate vanaisa, oma merikarbi ja puhus seda väga valjult. Ta tõi kuuldavale lõvi möirge sarnase heli, mille üle Duryodhana väga rõõmustas.


SELGITUS

Kuru dünastia esiisa mõistis väga hästi oma lapselapse Duryodhana südame sisemist loomust ning loomupärasest kaastundest püüdis ta teda rõõmustada, puhudes väga valjult oma merikarpi, nagu see oli kohane lõvi võimu omavale vägilasele. Kaudselt teatas ta aga merikarbi sümboli läbi oma lapselaps Duryodhanale, et viimasel polnud selles lahingus mingit võidu lootust, sest Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa asus vastaspoolel. Kuid ometigi oli tema kohuseks lahingut juhtida ning selles suhtes ei lubanud ta endale mingeid järeleandmisi.

<<<<    >>>>