Bhagavad-gītā nii nagu see on 1.12
tasya sañjanayan harṣaḿ
kuru-vṛddhaḥ pitāmahaḥ
siḿha-nādaḿ vinadyoccaiḥ
śańkhaḿ dadhmau pratāpavān
tasya — tema; sañjanayan — suurenev;
harṣam — rõõmsus; kuru-vṛddhaḥ — Kuru dünastia esiisa (Bhīṣma);
pitāmahaḥ — vanaisa; siḿha-nādam — lõvi möirge sarnast heli;
vinadya — vibreerides; uccaiḥ — väga valjult;
śańkham — merikarpi; dadhmau — puhus;
pratāpa-vān — vägilaslik.
TÕLGESeejärel võttis Bhīṣma, Kuru dünastia vägilaslik esiisa,
võitlejate vanaisa, oma merikarbi ja puhus seda väga valjult. Ta tõi kuuldavale
lõvi möirge sarnase heli, mille üle Duryodhana väga rõõmustas.
SELGITUSKuru dünastia esiisa mõistis väga hästi oma lapselapse Duryodhana
südame sisemist loomust ning loomupärasest kaastundest püüdis ta teda
rõõmustada, puhudes väga valjult oma merikarpi, nagu see oli kohane lõvi võimu
omavale vägilasele. Kaudselt teatas ta aga merikarbi sümboli läbi oma lapselaps
Duryodhanale, et viimasel polnud selles lahingus mingit võidu lootust, sest
Kõigekõrgem Jumal Kṛṣṇa asus vastaspoolel. Kuid ometigi oli tema kohuseks
lahingut juhtida ning selles suhtes ei lubanud ta endale mingeid
järeleandmisi.
<<<< >>>>