Eelnevaks teadmiseks

    Ehkki laialdaselt trükitud ja loetud eraldiseisva teosena, on "Bhagavad-gita" algupäraselt üks episood iidsest sanskritikeelsest eeposest "Mahabharata". "Mahabharata" jutustab meile sündmustest, mis jõuavad välja käesoleva kali ajastuni. Selle ajastu alguses, umbkaudu viis tuhat aastat tagasi jutustaski Jumal Krsna "Bhagavad-gita" Oma sõbrale ja pühendunule Arjunale.
    Nende vestlus – üks suuremaid filosoofilisi ja religioosseid vestlusi, mille tunnistajaks inimkond on eales olnud – leidis aset vahetult enne seda, kui algas suur vennatapusõda saja Dhrtarastra poja ja nende onupoegade Pandavate, Pandu poegade vahel.
    Dhrtarastra ja Pandu olid vennad, kes sündisid Kuru dünastias, mis sai alguse kuningas Bharataga, Maa varasema valitsejaga, kelle nimest teose pealkiri "Mahabharata" tulenebki. Kuna Dhrtarastra, vanem poeg, sündis aga pimedana, sai troonile, mis muidu oleks kuulunud talle, tema noorem vend Pandu.
    Kui aga Pandu juba noores eas suri, võttis Dhrtarastra tema viis last – Yudhisthira, Bhima, Arjuna, Nakula ja Sahadeva oma hoole alla, ja tõusis seeläbi ise troonile. Seega kasvasid nii Dhrtarastra kui Pandu pojad üles samas kuningakojas. Neid mõlemaid treenis sõjakunstis selle ala suur asjatundja Drona ja muid elutarkusi õpetas neile kõrgelt lugupeetud suguvõsa "vanaisa" Bhisma.
    Ometigi tundsid Dhrtarastra pojad, eriti vanim neist, Duryodhana, Pandavate vastu sügavat kadedust ja vihavaenu. Ning pimeda ja pahatahtliku Dhrtarastra sooviks sai, et kuningriigi päriksid tema pojad, mitte Pandavad.
    Ning sedaviisi mõtles Duryodhana Dhrtarastra nõusolekul välja plaani noorte Pandu poegade tapmiseks, ning vaid tänu nende onu Vidura ning nende onupoja, Jumal Krsna hoolitsusele ja kaitsele, õnnestus neil pääseda eluga mitmetest nende vastu suunatud vandenõudest.
    Sri Krsna polnud mitte tavaline inimene, vaid Kõigekõrgem Jumal Ise, kes oli laskunud Maale ning mängis printsi rolli ühes tolle aja dünastiatest. Niiviisi oli ta ühtlasi ka Pandu naise Kunti, ehk teisisõnu Pandavate ema, Prtha, vennapoeg. Seega olles ühtlasi nii religioossete printsiipide igavene alalhoidja kui Pandu õiglameelsete poegade sugulane, võttis Ta viimased Oma kaitse alla.
    Lõpuks õnnestus aga kavalal Duryodhanal siiski meelitada Pandavad osa võtma ühisest hasartmängust. Ning selle saatusliku võistluse käigus said Duryodhana ja tema vennad oma valdusse Pandavate kombeka ja pühendunud naise Draupadi, keda nad püüdsid seejärel terve kuningate ja printside kogu ees häbistavalt paljaks kiskuda. Krsna jumaliku vahelesekkumise läbi ta siiski pääses sellest, kuid ebaausa hasartmängu tulemusena jäid petetud Pandavad ilma oma kuningriigist ja olid sunnitud järgnenud kolmteist aastat veetma eksiilis.
    Kolmeteistkümne aasta järel, eksiilist koju tagasi naastes, nõudsid Pandavad õigustatult, et Duryodhana neile nende kuningriigi tagasi annaks, kuid viimane ei nõustunud seda mingi hinna eest loovutama. Kuna nad olid printsid, siis oli nende ülesandeks valitseda ning nad vähendasid oma nõudmist üksnes viiele külale, kuid Duryodhana vastas neile ülbelt, et ta ei anna neile mitte jalatäitki maad.
    Siiani olid Pandavad vaatamata kõigele alati tagasihoidlikult ja aupaklikult käitunud, kuid nüüd näis sõda juba vältimatuna.
    Kõik maailma printsid jaotusid kahte leeri, ühed ühinesid Dhrtarastra poegadega, teised Pandavatega. Krsnast Endast sai aga Pandu poegade käskjalg, ning Ta läks rahupalvega Dhrtarastra õukonda. Kui Tema palved tagasi lükati, polnud sõja alguses enam kahtlust.
    Kõrgete moraalinormidega Pandavad tundsid Krsnas ära Jumala Kõrgeima Isiksuse, samas kui Dhrtarastra jumalakartmatud pojad seda ei mõistnud. Vaatamata sellele tegi Krsna ettepaneku, et Ta osaleb lahingus nii nagu seda soovib vastaspool. Jumalana ei astu Ta isiklikult võitlusse, kuid juhul, kui keegi soovib kasutada Krsna armeed, saab Krsnast vastaspoole nõuandja ja abistaja. Duryodhana, poliitiline geenius, kasutas sedasi ära võimaluse saada oma käsutusse kogu Krsna sõjavägi, samal ajal kui Pandavad said oma soovi kohaselt enda poolele Krsna Enda.
    Sel viisil sai Krsnast Arjuna vankrijuht, võttes Enda peale selle meisterliku vibuküti vankri juhtimise. Sellega olemegi jõudnud hetkeni, mil "Bhagavad-gita" algab – kaks armeed on üles rivistunud, valmis astuma võitlusse, ning Dhrtarastra pärib murelikult oma nõuandjalt Sanjayalt: "Mida nad teevad?"
    Taust on selgunud, nüüd veel vaid paar märkust, mis puudutavad käesolevat tõlget ja kommentaare.
    Tavapäraselt on tõlkijad armastanud "Bhagavad-gitat" inglise keelde tõlkides, lükata Krsna isik tahaplaanile, et teha ruumi omaenda filosoofilistele kontseptsioonidele. Nad suhtuvad "Mahabharatasse" kui mingisse veidrasse ürgaegsesse mütoloogiasse, ning Krsnast saab nende jaoks vaid poeetiline vahend, kes esitab mõne anonüümse geeniuse ideid, või parimal juhul suhtutakse Temasse kui ühte vähetähtsasse ajaloolisse isikusse.
    Kuid Krsna isik on nii "Bhagavad-gita" eesmärk kui ka sisu, vähemasti niikaua kui "Gital" ise enda eest kõnelda lastakse.
    Käesolev tõlge aga, ja kommentaar, mis sellega kaasneb, püüavad juhtida lugejat Krsnale lähemale, mitte Temast eemale. Nii omandab "Bhagavad-gita" terviku kooskõlalisuse ja täie mõistetavuse. Kuna Krsna on nii "Gita" jutustajaks kui lõplikuks eesmärgiks, esitab käesolev tõlge seda väärtuslikku pühakirja selle tõeses olemuses.

Kirjastajad